Ingrid Hageli Muusikablogi

30.november, 2024

Õnneks tegin sügisel ilusa pildi päikeseloojangust, mida on praegu kena muusikat kuulates vaadata 🙂

Selle päikeseloojanguga sobib hästi kuulata lugu “Spirit of the West”  ..ei saa mina enam üle Yellowjacketsitest. Nende puhas fraseerimine, meloodiad ja harmoonia käigud nii meisterlikud, on mind viimaste kuude jooksul vägagi võlunud.  Avastasin just sellelt samalt plaadilt “Club Nocturne” nende koostööd erinevate lauljatega. Ennist olen postitanud kuulamissoovituseks “Man Facing North” brasiillasest lauljanna Luciana Souza, keda peetakse hetkel üheks parimaks jazz lauljaks ja interpreediks.  Man Facing North w.Luciana Souza

Nüüd aga kuulen, et nad teevad koostööd veel rea lauljatega. Kolmandas loos Up From New Orleans tundsin kohe ära Kurt Ellingi 🙂 Tema reibast New Yorkilikku laulmisstiili nautisin ma aastaid tagasi ka Kopenhaageni Jazzhouse-is. 

Viies lugu Even the Pain  laulja Richard Page esituses, on minu mäletamise järgi üldse väga tuntud lugu ja ma ei teadnudki, et Yellowjackets mõnda sellist lausa populaarset lugu on mänginud. 
Lõpuks aga lisan ikkagi lingi loole samalt plaadilt  Stick-to-it-Ive-Ness 
mis on minu lemmik, mille ära kirjutamise ja soolo õppimisega tegelen praegu. Ülihuvitava rütmikaga lugu 6/8 taktimõõdus.  Saan aru, et muusikat ei peagi kuulama analüüsides, nagu tihtipeale mina. See on aga lihtsalt nii üli põnev!!

11.august, 2024

Hei. Mis teete seal? 

Mõnus suvine pühapäevaõhtu? Õues on tuul liiga tugev ja päris jahe. Eelistan toas istuda ja aknast välja vahtuda. Aga asun kohe asja kallale. Tänane kuulamine. Verinoorte muusikute duo DOMi ja JD BECK. Need kaks on ülifankid. Prantsuse pianist DOMi ja Ameerika trummar JD BACK. VÄga populaarsed noored geeniused. Mängivad kontserte kõikjal. Ma ei mäletagi kuidas nad enda jaoks avastasin, aga suu kipub endiselt ammuli vajuma… Kuulake alustuseks neid spotys U DON’T HAVE TO ROB ME   WOW!!  Mulle meeldib isegi nende kohta rohkem Youtubest uurida. Vaadake nende Tiny Desk kontserti või näiteks nende stuudio kontserti Snarky Puppy-ga. DOMI & JD BECK with Snarky Puppy (et edasi lugeda mu blogi, peate end youtubist siia tagasi klikkima)  Need tõelised meistrid pakuvad huvi ka mu väiksele, vast 10 saanud trummarile, kes neid huviga kuulab ja no eriti vaatab. Visuaal on noortele tähtis tänapäeval. Ja nende sürrid videod lähevad päris hästi noortele peale. ..kuidas vanaisa sai sünnipäevakingiks uued kõrvad ja sai hakata jälle muusikat tegema ja taolised.. täiesti ajuvabad. 😀 surfake veits youtubis. Seal on nendelt igast värki.

Minule tõi selle duoga tutvumine veel ühe lõpp ägeda leiu. Selleks Steps Ahead. Keegi Domi ja JD BECKi arvustaja nimelt tõi välja Steps Aheadi ja loo “Pools” (samal albumil terve rida megaägedaid lugusid) nende iseloomustamiseks, kuna tema (ja ongi tõsi minu arvates ka) arvates võib nende noorte loomingus ka selgelt kuulda jooni 80-ndatest. Steps Ahead on üks viimasepeal grupp ja tema 1983.ndal aastal väljaantud samanimeline album on mu lemmikuid juba pea terve aasta. Siin on link Spotysse loost “Pools” järjekordselt väga hea kuulamine. Ägedad kompositsioonid ja soolod. Päris äge on ka uus lindistus samast loost aastal 2016 “Pools uues kuues”   Kui telekat ei viitsi enam vahtida, kuulake muusikat !!! 🙂 🙂 🙂 🙂 🙂 🙂

30 juuli, 2024

Avalugu “Metamorphosis” Keith Jarretilt, albumilt “In The Light” (ECM 1974)
kõneta mind eriti kuidagi eriliselt täna. Kõikuvad, põimuvad meloodiad. Nagu tuletab meelde midagi filmist Oskar Lutsu “Talv”, aga samas hoopis teistsugune. Helikeel rikkalik. Kohati heitlikum kui sügistorm, aga jälle Keithilikult siiras ja malbe, nii et pisar tuleb silma. Ja mingid väikesed linnukesed häälitsemas. Nii ilus ja roheline on siin meie armsal Eestimaal. Peale Kreekast naasmist tundub suvine temperatuur siin eriti suviselt suurepärane. Kreekas oli kespäeval nagu saunas, loodus halastamatult kõrbenud. Kuude kaupa ei olnud sadanud tilkagi vett. 

Laske aga plaadil veel edasi kerida kui huvi. “Fughata for Harpsicord”, eriti põnev teos “Brass Quintet” ja veel ja veel.. sajandi parimalt jazzmuusikult. 🙂

17.juuli, 2024 

Päikeseloojangus täna õhtul..  Keith Jarretti “The Survivors Suite”  (1976)  “Beginning”  Jumalik! 13:15 minutil algab nagu mingi pühalik kadents või ood..  ülistamaks päikest, mis täpselt samal hetkel mäe taha vajub. (Olen ikka veel Iraklias, Kreekas)
Muusikast nii palju, et Keith kirjutas selle plaadi täis muusikat, et mängida Avey Fisher Hall-is (New Yorkis), kus tema arvates heli muutus alati väga häguseks, seega ta pidas vajalikuks mitte hetkes impoma minna, aga ideed enne kontserti valmis kirjutada. (Minu lemmik avandgard on kohati komponeeritud) Terve plaat on meistriteos. Vahetu ja kõikide talentide poolt täiehingeliselt panustatud. Keith Jarretti American Quartett koosneb muusikutst tenorsaksofonist Dewey Redman. Meistrid bassist Charlie Haden ja Paul Motian. Dewey Redman mängiba ka perkussiooni ja no Keith sellel perioodil ikkagi esines peale klaveri ka sopran saksofnil. Siin antud albumil mängib ta ka bass flöödil, celestil ja osi trummidel. “Beginning” läks sujuvalt üle “Conclusion” Selline avandgarde on ülimeeldiv. Kujutan ette kuidas nad lives end oma pillidel välja elavad. Juba 2:57 kõlab mingi koherentne laine kõigi muusikute poolt ja muusika voolab edasi nagu trummisoolosse. (Nii tahaks seda kontserdil näha, aga siis.. vaimusilmas !!  ) 4:42 tuleb alguse teema osa. UUh! Kerib ja kerib energiat ülesse. Ja teema jälle! Siis soolod.. 15.ndal minutil ..minu jaoks vaikus peale tormi, tuul…. põimuvad meloodiad………..

14.juuli, 2024

 Olin peaaegu postitamas linke Keith Jarretti loomingust albumilt “Birth” (1986) ja “Spirit”(1971), mida olen viimastel päevadel tormisel rannal Iraklias (Greece Cyclades) kuulanud. Aga sattusin järsku tema albumi “Restoration Ruin” (1968) otsa. Ma olen veelgi enam imestunud teda laulmas kuuldes. Rääkimata siis flöödi mängust ja muude erinevate pillide mängust. Sattusin kõikide nende vanemate albumite otsa eelmine nädal enne Kreekasse sõitmist oma viimase blogi kohta uurimas artiklis Keith Jarrettist. (..mille lingi postitasin minuarust ka..) Olen väga-väga imestunud.. aga nii väga-väga positiivses mõttes. WOW!!!

Postitan täna terve albumi lingi “Restoration Ruin” Istudes siin tütrega Iraklia saarel, mäe otsas, hotelli kõrval, uurides rannast kaasa võetud imelisi kivikesi, kõlab Keith Jarretti hääl (ja kõik seaded ning tema pillimäng) nii hästi ja koduselt, mis sobib eriti hästi siia metsikusse loodusesse. Ainulaadne ja unustamatu hetk “Daa-daa-da-daaa….) “For You and Me” loos… uskumatu, et mu kõrvad seda kuulevad !!! Sobib kindlastin vabas õhus kuulamiseks.- Eriti kuskil metsikus paigas nagu väiksel saarel (antud juhul 70-ne alalise elanikuga, kus on üks pood, mõni söögikoht ja kaks randa) 

8.juuli, 2024

 Õhtuhämaruses kuulamine. Ilmekas lugu Man Facing North” Yellowjacketsitelt (2018) Sedapuhku ka imeline mnaishääl Luciana Souza nendega. Põimuvad harmooniad ning meloodiad köitmas tiheda muusikakanga mustriga helgetes, kuid värvilistes toonides. Lisameloodia peale soolosid on järjekordne näide autori geniaalsusest töödelda meloodiat omakorda meisterlikult, mida oskavad vaid vähesed nii peenekoeliselt. Tihtipeale seda osa lihtsalt muusikapalas ei eiksisteerigi. Järgnev pala “Mutuality”  hämmastav kompositsioon. Nagu Bachi klassikalised meloodiad põimitud. Lummav! 

Meenub millegipärast Keith Jarrett. Ja järgmine lugu võikski olla juba temalt. Midagi õdusat ja ilusat õhtutundi. “So Tender”  (1983) Seda imetabast triot nägin 2004ndal aastal (kui ma ei eksi) Stockholmis. Istusime pianistist sõbrannaga peaaegu Kithi kohal, nähes kuidas tema graatsilised käed mööda klaverit liikusid. Väikese ümina saatel, nagu tal ikka kombeks. Uskumatu elamus ! 

Lugemist At Home With Keith Jarrett” (Keith Jarrett can do more with his right hand than most pianists can with two) Wow! Ja see on sulaselge tõsi!

25.juuni 2024

Suvisel päeval sobib kuulamiseks midagi eriti mõnusat ja ergutavat, aga kindlasti ka jahedat. Näiteks mõni cool jazz’i lugu ägedal bassiriffil, nagu Miles Davise must know ja jazz’i alustalaks (Birth of the Cool) olevalt albumilt “Kind of Blue” (1959) pärinev pala “Freddie Freeloader”. John Coltrane ja Cannonball Adderley mängivad maha kõige imelisemad saksisoolod ja bassil on Paul Chambers. Freddie Freeloader

 

Jätkame särtsaka ning nägusa muusikaga Yellowjacketsitelt, kes muide mängisid hiljuti Viimsi Artemis (õlal salaklõps Viimsi Artiumist 13.05.2024 kell 19.00) Ma olin seal ja nägin neid – mõtlesin “EI VÕI OLLA!” 😀 Need legendid tõmbasid ikka täiega hinge kinni. Mattusin toolil nende lummavasse muusikasse. Imeline, imeline!!

Nende repertuaarist mainin ma kindlasti veel lugusid, aga tänasesse sobib nende viimaselt albumilt “Parallel Motion” (2022) “Il Mio Amico”, itaalia keeles “Minu sõber”, ilmselt siis bändi pianisti Russell Ferrante sulest, kes sündis Californias, kuid on itaallaste järeltulija. Klaveri läbipaistev naturaalne kõla põimib ilmeka harmoonia bassi, saksofoni ja trummide vahel nii ilusti, et nutt tuleb peale. Refrään tundub nagu kõige lihtsam popp lugu, millele järgneb aga suurepärane saksofoni soolo. Ferrante nii-öelda jutt oma sõbrast on ilmekas ja imeline.  IlMioAmico kuulake, inimesed, ja kuulake!